Paljudes ettevõtetes kasutavad töötajad tööülesannete täitmiseks oma isiklikku sõiduautot. Sellisel juhul on tööandjal võimalik maksta töötajale hüvitist sõitude eest, kuid maksuvabalt saab seda teha ainult kindlatel tingimustel.
- aastal kehtivad jätkuvalt Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud reeglid, mis sätestavad nii hüvitise maksmise tingimused, dokumentatsiooni kui ka maksuvabad piirmäärad. Kui neid nõudeid ei järgita, võib hüvitis muutuda maksustatavaks palgatuluks või erisoodustuseks.
Selgitan järgnevalt, millal ja kuidas saab tööandja töötajale isikliku sõiduauto kasutamise eest hüvitist maksta maksuvabalt.
Kellele saab maksta maksuvaba hüvitist?
Tööandja võib maksuvabalt hüvitada isikliku sõiduauto kasutamist ainult kindlatele isikutele. Need on:
- ametnik
- töötaja töölepingu seaduse tähenduses
- juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liige
See tähendab, et näiteks ettevõtte omanikule, kes ei ole juhatuse liige ega töölepinguga töötaja, ei saa selle määruse alusel maksuvaba hüvitist maksta.
Samuti ei saa maksuvaba hüvitist maksta isikule, kes osutab teenust võlaõigusliku lepingu alusel (näiteks käsundus- või töövõtuleping).
Sellistel juhtudel on siiski võimalik hüvitada ettevõtte huvides tehtud kulutusi Tulumaksuseaduse § 12 lõike 3 alusel, kui kulud on dokumentaalselt tõendatud.
Selle sätte kohaselt ei loeta füüsilise isiku tuluks teise isiku kasuks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulutuste hüvitamist. Samas ei kohaldata seda sätet nende hüvitiste puhul, mille jaoks on seaduses eraldi tingimused ja piirmäärad.
Millise sõiduki eest saab hüvitist maksta?
Maksuvaba hüvitist saab maksta sõiduauto eest, mis ei ole tööandja omanduses ega valduses.
Oluline on, et töötajal oleks sõiduki kasutamise õigus. See võib olla tõendatud näiteks:
- sõiduki registreerimistunnistusega
- sõiduki omaniku kirjaliku volikirjaga
Sõiduautona käsitletakse M1 ja M1G kategooria sõidukeid.
Erandina võib puudega isikule hüvitada ka muu mootorsõiduki kasutamise kulusid, kui see on vajalik liikumiseks.
Millised dokumendid on hüvitise maksmiseks vajalikud?
Hüvitise maksmiseks peab tööandja koostama kirjaliku otsuse või käskkirja. Selles dokumendis tuleb märkida:
- hüvitist saava isiku andmed
- sõiduauto andmed
- hüvitise suurus
- sõidu kuupäev või periood, mille eest hüvitist makstakse
Lisaks tuleb otsusele lisada koopia dokumendist, mis tõendab sõiduki kasutamise õigust.
Otsuse võib teha ka pikema perioodi kohta kui üks kalendrikuu.
Sõidupäevik on maksuvaba hüvitise eelduseks
Maksuvaba hüvitise maksmiseks tuleb pidada sõidupäevikut. Ilma selleta loetakse hüvitis palgatuluks.
Sõidupäevikus peavad olema järgmised andmed:
- sõidukit kasutava isiku nimi
- sõiduauto registreerimisnumber
- odomeetri alg- ja lõppnäit iga töösõidu kohta
- sõidu kuupäev
- sõidu eesmärk
Sõidupäevikut võib pidada nii:
- elektrooniliselt
- käsitsi
Oluline on, et kõik vajalikud andmed oleksid olemas.
Samuti tähendab see, et hüvitist saab maksta ainult juba tehtud sõitude eest, mitte ette.
Kui hüvitist makstakse ilma sõidupäevikuta, käsitletakse seda palgatuluna, mis tuleb deklareerida TSD lisas 1 (mitteresidendi puhul lisas 2).
Maksuvaba hüvitise piirmäär 2026. aastal
- aastal kehtivad jätkuvalt järgmised maksuvabad piirmäärad:
- 0,50eurot kilomeetri kohta
- maksimaalselt 550 eurot kalendrikuus
See tähendab, et tööandja võib kehtestada ka väiksema kilomeetri hinna, kuid maksuvaba hüvitise puhul ei tohi ületada kumbagi piirmäära.
Näiteks kui tööandja maksab 1 euro kilomeetri kohta, siis:
- 0,50 eurot on maksuvaba
- 0,50 eurot on maksustatav
Hüvitist võib maksta ka summeeritult, näiteks ühel kuul suurema summana. Kuid arvestus peab näitama, et ühe kuu kohta ei ületa hüvitis maksuvaba piirmäära.
Mis juhtub, kui piirmäär ületatakse?
Kui makstud hüvitis ületab maksuvaba piirmäära, loetakse ületav osa erisoodustuseks.
Sellisel juhul peab tööandja:
- maksma erisoodustuse maksud
- deklareerima selle TSD lisas 4
Arvestust tuleb pidada iga kuu kohta eraldi.
Kui töötaja saab hüvitist mitmelt tööandjalt, rakendub 550 euro piirmäär iga tööandja kohta eraldi.
Milliseid kulusid hüvitis katab?
Maksuvaba kilomeetrihüvitis katab kõik sõiduki tavapärase kasutamise kulud, näiteks:
- kütus
- parkimine
- hooldus
- rehvid
- väiksemad remondikulud
Seetõttu ei ole lubatud neid kulusid eraldi kuludokumentide alusel hüvitada. Kui seda tehakse, loetakse see erisoodustuseks.
Erand: lähetusega seotud kulud
Erandina võib kuludokumentide alusel hüvitada sõiduauto kulusid siis, kui töötaja kasutab oma autot lähetuses.
Sellisel juhul lähtutakse kulude hüvitamisel lähetuse kulude hüvitamise määrusest, mitte isikliku sõiduauto hüvitise reeglitest.
Kas töö ja kodu vahelisi sõite saab hüvitada?
Üldreeglina ei loeta kodu ja töökoha vahelisi sõite töösõitudeks.
Erand on võimalik juhul, kui töötajal ei ole võimalik kasutada ühistransporti mõistliku aja- või rahakuluga.
Sellisel juhul võib neid sõite käsitleda töösõitudena, kui:
- need on sõidupäevikus korrektselt märgitud
- sõidueesmärk on selgelt kirjeldatud
- tööandjal on põhjendatud huvi selliste sõitude hüvitamiseks
Näiteks võib selline olukord tekkida siis, kui töötaja töö algab või lõpeb ajal, mil ühistransport ei liigu.
Pelgalt töötaja mugavus ei ole piisav põhjendus maksuvaba hüvitise maksmiseks.
Hüvitise deklareerimine Maksu- ja Tolliametile
Kõik tööandjad, kes on kalendriaasta jooksul maksnud füüsilisele isikule hüvitist isikliku sõiduauto kasutamise eest, peavad esitama Maksu- ja Tolliametile INF 14 deklaratsiooni.
Deklaratsioon tuleb esitada järgneval aastal ning selles näidatakse:
- kõik makstud hüvitised
- ka piirmäära ületav osa
Kokkuvõte
Isikliku sõiduauto kasutamise hüvitis on tööandjale mugav viis hüvitada töötajale tööalaste sõitude kulud. Maksuvabalt saab seda teha siiski ainult siis, kui on täidetud kõik seaduses sätestatud tingimused.
Olulisemad punktid, mida meeles pidada:
- hüvitist saab maksta ainult töötajale, ametnikule või juhatuse liikmele
- sõiduk ei tohi olla tööandja omanduses
- sõitude kohta tuleb pidada sõidupäevikut
- maksuvaba piirmäär on 0,50 €/km ja kuni 550 € kuus
- piirmäära ületav osa maksustatakse erisoodustusena
Korrektselt vormistatud dokumentatsioon ja täpne arvestus aitavad vältida maksuprobleeme ning tagavad, et hüvitise maksmine on nii töötaja kui ka tööandja jaoks läbipaistev.